Ettevõtjate varade seisukord ja väärtus on olnud alati ohustatud mitmesugustest väliskeskkonnast tulenevatest riskidest. Nii tulekahjud, tormid, kui ka veeuputused on laastanud ettevõtteid ja toonud kaasa miljonite “korstnasse kirjutamise”.
Praegusest Eesti heast raamatupidamistavast lähtuvalt koostatud majandusaasta aruannetes võib mõningatel juhtudel näha aga uue seninägematu teguri poolt põhivarade väärtuse kallal toime pandud laastamistööd. Vajadus põhivarade bilansilise väärtuse vähendamise järele võib tuleneda 2002. aastal kinnitatud Raamatupidamise Toimkonna juhendist “Materiaalne ja immateriaalne põhivara” (RTJ nr 5) ilma, et põhivara ise füüsilises mõttes vähimalgi määral kahjustunud oleks. Asjaolu, mis endaga varade väärtuse vähendamise kohustuse kaasa toob, on tihtipeale hoopis ettevõtte suutmatus läbi põhivara müügi või kasutamise tulu teenida.
Väärtuse vähendamise põhimõtted ja alused
RTJ 5 loogika põhivarade allahindamise vajaduse määratlemisel on pealtnäha üsna lihtne. Kui tulu, mida oleks võimalik saada vara müümisest või selle kasutamisest, ei kata põhivara bilansilist maksumust, tuleb bilansilist maksumust vähendada. Seega võib löögi alla sattuda nii vastvalminud tehasehoone, uhiuued tootmisseadmed, kui ka muud väliselt heas korras olevad ja bilansilist maksumust omavad põhivarad.
Toimkonna juhendi põhivarade allahindlust reguleerivad sätted on üle võetud Rahvusvaheliste Finantsaruandluse Standardite (International Financial Reporting Standards – IFRS) paketi standardist IAS (International Accounting Standard) 36 Impairment of Assets, mis keskendub varade allahindamise vajaduse tuvastamisele ja allahindluste läbiviimise metoodikale. RTJ 5 sisaldab muuhulgas viiteid juhendis sätestatu aluseks olnud IAS 36 paragrahvidele.
Toimkonna juhendis on põhivarade allahindamisele pühendatud 17 paragrahvi ning allahindluste läbiviimise põhimõtted on esitatud võrreldes IAS 36-ga lühendatult. Juhul, kui juhend mingit spetsiifilist arvestuspõhimõtet ei kata, soovitakse lähtuda IFRS-is kirjeldatud arvestuspõhimõtetest, mistõttu on oluliste allahindluste puhul mõistlik tutvuda ka IAS 36 vastavate sätetega.
Põhivara väärtuse langusele viitavad märgid
Juhendi kohaselt peab ettevõtte juhtkond igal bilansipäeval kriitiliselt hindama, kas on märke, mis võiksid viidata varade väärtuse langusele. Vara väärtusele langusele viitavad märgid võib jaotada ettevõttevälisteks ja ettevõttesisesteks.
Rääkides ettevõttevälistest märkidest, on esimeseks ohusignaaliks kindlasti sarnase vara turuhinna langus. Kui seadme turuhind väheneb kiirelt seoses asjaoluga, et selle kasutamine keelatakse peagi seoses karmistuvate keskkonnanõuetega, siis on see ilmne märk põhivara väärtuse vähenemisest. Loomulikult ei ole vara alla hindamise vajadus alati niivõrd ilmne nagu kirjeldatud olukorras, kuid vara turuhinna langus on indikaator, mida tuleks silmas pidada. Väljendab ju vara turuhind ostjate prognoose vara abil teenida võidava tulu suuruse kohta.
Samuti võib juhtuda, et üldine majanduskeskkond halveneb selliselt, et varast genereeritav tulu väheneb. Vara millega ei ole võimalik prognoositud mahus tulu teenida tuleb suure tõenäosusega alla hinnata. Ilmekaks näiteks sellisest olukorrast on tootmisettevõtte eksportturu äralangemine kaubanduspiirangute tõttu. Kui ettevõtte tootmismaht ja müük väheneb oluliselt mahtudeni, mis ei vasta prognoosidele ja äriplaanile, siis on see selge märk põhivarade väärtuse kontrollimise vajadusest.
Ettevõttesiseseks märgiks vara väärtuse vähenemisest on ennekõike vara füüsiline kahjustumine. Sellisteks tõenditeks võivad olla nii tootluse vähenemine, kui ka vara visuaalsel vaatlusel silma paistvad kahjustused. Vara väärtuse vähenemise kahtlus tuleks tõstatada ka juhul, kui ettevõtte restruktureerimine või muud ümberkorraldused on kaasa toonud või kaasa toomas üksiku põhivara või varade kogumi kasutuseta jäämise.
Ettevaatlikuks peaks tegema ka see, kui ettevõtte netovara väärtus on suurem ettevõtte turuväärtusest. Selline olukord peegeldab turu pessimismi ettevõtte tuleviku ja tema poolt teenitava tulu suhtes. Kuna turg käitub eeldatavasti ratsionaalselt, siis on selline olukord tugevaks varade väärtuse kontrollimise vajadusele viitavaks signaaliks.
Vara väärtuse test
Pärast põhivara väärtuse langusele viitavate märkide ilmnemist tekib küsimus, mis saab edasi? RTJ 5 sätestab selleks puhuks selged käitumisreeglid. Juhul kui ettevõtte juhtkonnal on kahtlusi mõne varaobjekti väärtuse langemise suhtes alla tema bilansilise väärtuse, viiakse läbi vara väärtuse test, mille käigus leitakse vara neto müügihind ja vara kasutusväärtus, ning hinnatakse vajadust vara allahindluseks. Kui selgub, et vara neto müügihind või tema kasutusväärtus ületab vara bilansilise väärtuse, puudub vajadus teise näitaja leidmiseks, kuna vara kaetav väärtus on igal juhul kõrgem bilansilisest väärtusest.
Üldjuhul on lihtsam leida vara turuhind, mistõttu oleks mõistlik alustada väärtuse testi vara neto müügihinna (vara turuhind miinus müügiga seotud kulutused) määramisega. Kui neto müügihind ületab vara bilansilise maksumuse, siis võib väärtuse testi lõpetada. Vastasel korral või juhul, kui vara turuhinda pole võimalik leida, tuleb jätkata vara kasutusväärtuse arvutamisega.
Vara kasutusväärtus on vara kasutamisest ja kasutusjärgsest müügist genereeritavate rahavoogude nüüdisväärtus. Vara kasutusväärtuse hindamiseks koostatakse realistlik projektsioon antud varaga seotud rahavoogude kohta järgmistel perioodidel (üldjuhul mitte üle 5 aasta; projektsioon sisaldab ka vara kasutusjärgsest müügist saadavat raha) ning arvutatakse nende rahavoogude nüüdisväärtus. Rahavoogude nüüdisväärtuse arvutamisel tuleb diskontomäärana kasutada sellist intressimäära, mida investorid eeldaksid tulususena sarnasesse projekti investeerimisel. Kasutusväärtuse arvutamisest annab ülevaate lisatud näide.
Näide
Algandmed
Ettevõtjale kuuluvad kolm tootmisüksust, mis paiknevad erinevates linnades. Kuna 2003. aasta ei olnud ühele tootmisüksusele edukas ning selle toodangu müük vähenes 30%, hinnati raamatupidamise aastaaruande koostamisel selle tootmisüksuse põhivarade kaetavat väärtust. Üksuse põhivarade bilansiline maksumus 31.12.2003 seisuga oli 8,3 mln krooni. Hindamise käigus koostati alljärgnevad projektsioonid (miljonites kroonides):
2004 2005 2006 2007 2008
Toodangu mĂĽĂĽk 4,1 3,9 4,1 4,2 4,2
Toodete omahind 2,4 2,4 2,3 2,3 2,3
Varade remont ja hooldus 0,3 0,3 0,3 0,3 0,3
Raha varade mĂĽĂĽgist 2
Netorahavoog 1,4 1,2 1,5 1,6 3,6
Diskontomääraks valiti selle tööstusharu puhul tavapäraseks peetav tulumäär 10% aastas.
Järeldused
Projektsioonides esitatud rahavoogude nüüdisväärtus on 10% diskontomäära puhul 6,7 mln krooni. Seega tuleks varade bilansilise maksumuse (8,3 mln krooni) ja kaetava väärtuse (6,7 mln krooni) vahe 1,6 mln krooni kuludesse kanda ning varasid tuleks raamatupidamise aastaaruandes kajastada nende kaetavas väärtuses.
Juhul, kui väärtuse test ei ole teostatav mingi üksiku vara kohta, kuna antud varast genereeritavad rahavood ei ole eristatavad ettevõtte ülejäänud rahavoogudest, viiakse väärtuse test läbi väikseima varade grupi kohta, kuhu see vara kuulub, ja mille jaoks on võimalik määrata kaetavat väärtust. Sellist varade gruppi nimetatakse raha genereerivaks üksuseks.
Tihtipeale võib praktikas tõusetuda küsimus, millisel tasandil tuleks raha genereeriv üksus identifitseerida. On ilmne, et mida madalamal tasandil üksuseid identifitseerida, seda suurem on varade alla hindamise vajaduse ilmnemise tõenäosus. Väikseima identifitseeritava raha genereeriva üksusena tuleks käsitleda väikseimat osa ettevõttest, mille kohta koostatakse finantsaruandeid, mille alusel on võimalik rahavooge arvutada. Igal juhul ei saa raha genereeriv üksus olla suurem kui äriühing ehk koosneda mitmest äriühingust, sest igal üksikul äriühingul on iseseisev aruandluskohustus.
Kokkuvõte
Põhivarade väärtuse vähenemise kajastamise kohustus RTJ 5-st lähtuvalt tekitab peavalu eeskätt kehvas finantsseisus olevatele ettevõtetele. Annab ju varade allahindamine finantsnäitajate allakäigule vaid hoogu juurde ning vara kuludesse kandmise kiirus võib võrreldes tavapärase amortisatsiooniarvestusega kordades kiireneda. Samuti tõusetub varade väärtuse vähenemise teema alustavates ettevõtetes, mis on tegevuse alustamiseks hoogsalt põhivarasse investeerinud ja käivitamisjärgus kahjumit teenivad.
Sellistel juhtudel on juhtkond paratamatult seisus, kus tuleb hakata arvutama põhivara kaetavat väärtust ja peab olema valmis tehtud arvutuste baasandmeid ja metoodikat põhjendama. Seejuures tuleb silmas pidada võtmetegureid, mis mõjutavad oluliselt arvutuste tulemusi. Olulisemad neist on:
n Raha genereeriva üksuse identifitseerimise tase – mida madalamal tasemel üksused identifitseeritakse, seda suurem on vara väärtuse alla hindamise vajaduse tuvastamise tõenäosus. Kui identifitseeritud üksused on suuremad, siis katavad kasumlikud tooted kahjumlike toodete poolt genereeritavat miinust ning varade alla hindamise vajaduse tekkimine on ebatõenäolisem.
n Prognooside optimistlikkus – RTJ 5 nõuab lähtumist realistlikest prognoosidest, kuid tõenäoliselt võib ka realistlikke prognoose olla mitu. Optimistlikumal prognoosil tuginev arvutus annab suurema vara väärtuse.
n Diskontomäär – vähestel ettevõtjatel on selge nägemus diskontomäärast, mis peaks vastama nende äri riskitasemele. Üldjuhul on diskontomäärad määratletud vahemikena tööstusharude lõikes. Madalama diskontomäära valik annab varale kõrgema väärtuse.
Powered by AkoComment 2.0! |
