Mitmed väikeaudiitorid kahtlustavad, et suured audiitorfirmad kasutavad nende turult väljasöömiseks kuulumist avalik-õigusliku audiitorkogu juhatusse.
1990. aastast audiitorina tegutseva Urmas Liivanurme võitlus audiitorkogu juhatusega kestab juba üle kahe aasta. Tema advokaat Alar Eiche on veendunud, et Liivanurm jäi juhatuse rataste vahele pelgalt oma klientide rohkuse tõttu. Üks põhjusi on selleski, et väikeaudiitorid suudavad oma teenust pakkuda kordi odavamalt kui suured tegijad.
Eichele kui kõrvaltvaatajale tundub üha enam, et käib leppimatu võitlus turu ümberjagamise pärast, kus suured audiitorfirmad ihuvad hammast väikeaudiitorite suuremate klientide peale.
“Oma konkurentide väljatõrjumiseks on appi võetud kuulumine avalik-õigusliku institutsioonina tegutseva audiitorkogu juhatusse,” leiab Liivanurm. “Väikeaudiitorite puhul otsitakse vägisi juhuslikke näpukaid, samas suurfirmade palgal olevaid audiitoreid, kelle eksimustest on ka avalikult räägitud, ei puutu keegi.”
Ebavõrdse võitluse ohvrite arv ulatub juba kümnetesse, kuid enamik neist kardab midagi audiitorkogu juhatuse kohta öelda. Liivanurmel pole enda sõnul enam midagi kaotada, asi on muutunud põhimõtteliseks.
Nende väikeaudiitorite suhtes, kellel on juhatuse arvates liiga palju kliente, toimib lihtne sĂĽsteem: juhatus valib endi hulgast kaks kontrollijat. Pärast põgusat kontrolli otsustab juhatus tavaliselt kontrollitava eksamile suunata, kuna “on tekkinud kahtlusi kontrollitava pädevuses”. Eksam tuleb sooritada kutsekomisjoni ees, kuhu kuulub ka audiitorkogu juhatuse liikmeid. Võib juhtuda, et kontrollija, hääletaja ja ka eksamineerija on ĂĽks ja seesama isik.
Kontrollijad avastasid kiiresti ebapädevuse
Asi sai alguse 2001. aasta jaanuaris, mil audiitorkogu juhatus volitas Mati Nõmmistet ja Andres Rebast kontrollima Liivanurme kutsetegevust audiitorina. Mõne toimikuga tutvumise põhjal jõudsid nad järeldusele, et Liivanurm “on minetanud audiitori tööks vajalikud kutseomadused”.
Samale järeldusele jõudsid ka audiitorkogu juhatus ning kutsekomisjon. Liivanurmel endal polnud sellest aimugi. Alles mai lõpus saadud rahandusministeeriumi teatisest ilmnes, et tema kutsetegevus audiitorina on peatatud ning et ta on suunatud kutseeksamile, milleks esimene võimalus avaneb alles oktoobris-novembris.
Nii ei jäänudki mehel muud üle, kui kohtusse pöörduda. Läinud aasta jaanuaris tühistaski Tallinna halduskohus kõik Liivanurme puudutavad otsused. Sama meelt oli oktoobris 2002 ka Tallinna ringkonnakohus.
Kohus mõistis õiguse audiitorile
Kohtud jõudsid järeldusele, et audiitorkogu juhtorganid rikkusid Liivanurme põhiseaduslikku õigust olla ära kuulatud, jagada vajadusel selgitusi ning esitada täiendavaid materjale. Kohus juhtis audiitorkogu tähelepanu ka sellele, et isegi kui audiitori suunamine eksamile on õigustatud, siis peaks seda võimaldama mõistliku aja, näiteks kuu jooksul, mitte aga ligi poole aasta möödumisel.
Kohtuvaidluste käigus asus Liivanurme kontrollinud Rebane ka otsese vale teele, väites, et ta oli Liivanurme kutsealaseid puudusi audiitorkogu juhatuse istungil põhjalikult selgitanud, ehkki tegelikkuses ta sel istungil ei viibinudki. Samuti ei suutnud kontrollijad täpselt öelda, mitut firmat nad ikkagi kontrollisid – kahte või ĂĽhte.
Kohe pärast Liivanurme kasuks tehtud kohtuotsuse jõustumist alustas audiitorkogu juhatus tema vastu tõelist klaperjahti, silmanähtavalt üheks ajendiks see, et audiitorkogul tuli hüvitada Liivanurme kohtukulud 55 000 krooni ulatuses. Nimelt otsustas juhatus allutada Liivanurme kutsetegevus vahetule lauskontrollile. Nõuti, et Liivanurm esitaks juhatusele kõigi oma klientide nimekirja, märkides ära nende tegevusalad, käibed, kliendile osutatavad teenused jms.
Pikk kohtuvaidlus oli mõju avaldanud Liivanurme tervisele ja ta jäi pikalt haiguslehele. Ning ta ei ole ainus.
“Enamik kontrollitavaid sööb antidepressante,” sõnab Liivanurm. “Drastilisim näide on Arvo Ojamu, omaaegne Eesti Panga pearaamatupidaja. Vaid veidi aega pärast kontrolli, mille käigus seati kahtluse alla tema kutseoskused ja ta eksamile saadeti, suri Ojamu infarkti.”
Tänavu suve hakul jõudsid audiitorkogu juhatus ja Liivanurm kokkuleppele lauskontrolli kuupäevades.
Kui Liivanurm soovis kontrollijuhendile viidates kontrollimisse kaasata ka enda valitud isikuid, teatas juhatus, et temagi soovib lisajõude värvata.
Kui Liivanurm avaldas soovi kogu eelseisev protsess helilindile salvestada, siis juhatus otsustas konsulteerida juristiga. Põhiküsimuseks on aga saanud hoopis Liivanurme klientide nimekiri, mida juhatus juba enam kui pool aastat igas kirjas tema käest nõuab.
Audiitorkogu juhatus ei näe endal süüd
Intervjuu audiitorkogu tegevdirektori Urve Kipperiga
Kuidas kommenteerite väikeaudiitorite kahtlustusi, et neid surutakse turult välja audiitorkogu juhatuse ja kutsekomisjoni kaasabil?
See ei vasta tõele. Meie juhatusel pole eesmärki kedagi kuskilt välja suruda. Seadusest tulenevalt on juhatuse kohus teostada audiitorite kutsetegevuse üle kontrolli.
Selleks, kuidas ja kelle suhtes kontrolli teha, on juhatus välja töötanud juhendi. Võin julgelt öelda, et kontrollitud on ka suures audiitorfirmas töötavaid audiitoreid ning üks neist on suunatud ka korduseksamile. Nimesid ma ei taha siinkohal nimetada.
Otsuse, keda kontrollida, teeb ikkagi juhatus?
Jah. Kusjuures juhatuses on ka inimesi, kes töötavad suurtes audiitorfirmades.
Kas peate normaalseks olukorda, kus audiitor suunatakse kevadel eksamile, mida saab sooritada alles hilissĂĽgisel? Audiitor ei saa ju sel juhul pea pool aastat oma kutsealal tegutseda?
Ehkki ka mina kuulun kutsekomisjoni, on see siiski vabariigi valitsuse poolt määratud. Et komisjoni töö on seotud kuludega, mis kaetakse riigieelarvest, on otsustatud, et eksam korraldatakse siis, kui on vähemalt 10 soovijat. Ja nagu seadus ette näeb, tuleb eksam korraldada vähemalt kord aastas.
Kui oletada, et kontrollijad eksisid, siis nn ohvriks langenud audiitori töö ju halvatakse?
Nii on see kahjuks seaduses kirjas. Ja meie pole seaduseandjad. Olen nõus, et kuni eksami toimumiseni võiks audiitor edasi töötada. Samas on seaduseandja pidanud silmas ilmselt seda, et audiitori kutseminetus võib ohustada kolmandaid isikuid ehk siis auditeeritavaid ettevõtteid.
Ajakirjandus, ka Äripäev, on kirjutanud juhtivate audiitorfirmade möödalaskmistest, näiteks seoses Preatoni firmadega. Kas teie juhatus on sellele kuidagi reageerinud?
Ajakirjanduses ilmunu alusel meie kontrolle ei teosta. Teeme seda üksnes kirjalike faktiliste materjalide põhjal, mis on meile laekunud. Ja suuri audiitorfirmasid on ka kontrollitud, näiteks finantsinspektsiooni avalduse alusel.
Millest on ikkagi tingitud Urmas Liivanurme suhtes rakendatav lauskontroll – kolm päeva, kaks põhikontrollijat ja veel ka lisajõud?
Põhjus selles, et ka Liivanurm soovis kaasata lisajõude. Meie arvates ei ole Liivanurm käitunud päris eetiliselt.
Audiitorkogu veebilehel on endiselt ĂĽleval viited juhatuse ja kutsekomisjoni otsustele, mille kohus on tĂĽhistanud ja mille juhatus lubas kustutada. Miks?
Audiitorkogu juhatus peab andma infot ka kolmandatele osapooltele, et oleks teada probleemidest ühe või teise audiitori kutseoskustega.
Kohus ju ĂĽtles, et teie otsused polnud seaduslikud?
Kohus ei andnud hinnangut sisulistele küsimustele, vaid tühistas meie otsused haldusmenetlusseadusega kehtestatud protseduurireeglite rikkumise tõttu.
Powered by AkoComment 2.0! |
