|
Rahapesu tõkestamine: nokk kinni, saba lahti |
|
|
|
|
reede, 15 detsember 2000
|
Hasartmäng on mäng, milles osalemine võimaldab omandada raha või muud vara ning mille tulemus määratakse täielikult või osaliselt juhuslikkusel põhineva tegevusega, kusjuures mängus osaleja riskib kaotada mängus osalemise õiguse eest tehtud panused. Samadele reeglitele hakkab üha enam alluma ettevõtjana tegutsemine Eesti Vabariigis.Mängukoht on Eesti Vabariik ja mängureeglid avaldatakse korrapäraselt kõigile kättesaadavatena Riigi Teatajas. Ettevõtjate mäng ei ole lihtne ja õhkkond sobivalt pingeline. Reeglite suure hulga tõttu ei ole võimalik nende kõigiga korraga kursis olla. Kuid vaevalt jõuad uue reegliga kohaneda, aktsepteerida ja seda täitma asuda, kui tuleb jälle uus – võrdselt salapärane ja võimas oma ütlemistes ja ütlemata jätmistes.
Alles hiljaaegu võttis Riigikogu vastu muudatused rahapesu tõkestamise seaduses, asjakohase digestiivina kaasas täiendused maksukorralduse seadusele, kriminaalkoodeksile, kriminaalmenetluse seadustikule ja haldusõiguserikkumiste seadustikule. Ühelt poolt on vaieldamatult oluline omada efektiivset korda rahapesu ja sellega seotud kuritegude ennetamiseks ja avastamiseks. Teiselt poolt jällegi on oluline omada tõesti efektiivset korda laiemas mõttes. Rahapesu tõkestamise seaduses tehtud muudatused teevad aga paremal juhul lihtsalt nõutuks ja halvemal juhul väga kurvaks.
Muudatuse järgi on ettevõtja kohustatud tuvastama isikusamasuse kõigil isikutel, kellega ta tehingu või omavahel ilmselgelt seoses olevate tehingute sooritamisel võtab vastu, vahendab või maksab välja sularaha üle 100 000 krooni või sularahata arveldamise korral üle 200 000 krooni või omavahel seoses olevate tehingute eest sularaha ja sularahata maksetena kokku üle 200 000 krooni. Kõigil isikutel ja iga kord, sest üks kord isikusamasuse tuvastamisega piirdumine on lubatud ainult krediidi- ja finantseerimisasutustele. Ja jumal tänatud sellegi vastutuleku eest.
Mis seal salata, iseenesest on ju tore tehingu tegemisel vastu võtta üle 200 000 krooni. Aga kes küll teeks isikusamasuse tuvastaja raske töö? Aga olgu, helistame siis välismaisele tehingupartnerile ja väljendame heameelt nende soovi üle lepingut täita ja raha maksta ning mainime muuseas, et enne tuleks esitada tõendid, et maksja üldse olemas on.
Hämmastunud küsimusele, et mida Eesti osapoolel ometi nende flaami- (hiina-, prantsuse-, kasahhi-) keelsete, võõraste seaduste alusel koostatud dokumentidega peale hakata on, vastab vaene isikusamasuse tuvastamise eest vastutav isik armastusväärselt ja võimalikult kergel toonil, et jah, need tuleks ka legaliseerida (mis see küll on?) kohalikus välisministeeriumis ja Eesti saatkonnas, aga küll me siis juba ise edasi tõlkega tegeleme.
Küsimus, mida me siis täpsemalt tahaksime saada, võtab kogelema – kas teise riigi registri väljavõttest on küllalt, kas seal on kõik vajalikud rahapesu tõkestamise seaduses nõutavad andmed, kas seal üldse ongi register? Kui meil pärast seda ikka veel kellegagi rääkida on, siis peame ilmselt vastama küsimusele, milleks meil seda informatsiooni vaja võiks minna. Mida nüüd vastata? Näiteks, et me siin teeme väikest rutiinset kontrolli rahapesu ärahoidmiseks või midagi sellist… Samasuguse kaasuse saaks konstrueerida ka maksmissituatsiooni puhul, ainult et siis on partner kurjem ja väljendid värvikamad.
On üsna raske saada selgust, mis uue väärtuse Rahapesu tõkestamise seaduses vastuvõetud täiendused esitatud kujul Eesti ühiskonnale luua võiksid. Seletuskiri on antud seaduse muutmise eelnõu esimese redaktsiooni kohta, milles ei olnud veel sätestatud isikusamasuse tuvastamise kohustus kõikide piirsummat ületavaid tehinguid teostavate ettevõtjate suhtes.
Riigikogu koduleheküljel kättesaadav istungi stenogramm pakub aga informatsiooni korrastamise nõude saamisloo osalise selgitusena välja järgmise raskesti tõlgendatava põhjenduse siseministrilt: “Kuid konkreetselt on meil välja toodud ettevõtjad Euroopa Nõukogu direktiivi 91/308 EC muutmise ettepaneku alusel, kus just loetletakse konkreetsed ettevõtjad, need on kinnisvaramaaklerid, kasiino- ja oksjonipidajad, valuutavahetajad, notarid, raamatupidajad, advokaadid, maksunõustajad ja audiitorid, kunstikaupmehed. See on loetelu, mille me n-ö europõhimõtetest oleme siia seadusesse üle kandnud...” Tule jumal appi! On see mõistlik ja kuidas kõik need muud ettevõtjad siis seadusesse sattusid?
Rahapesu tõkestamise seaduses ettenähtud nõuete järgimata jätmine võib ettevõtja õige mitmeks ringiks mängust välja sundida. Pole välistatud, et seaduses sätestatud nõuete järjekindel täpne täitmine – küll teistel põhjustel – aga siiski sarnase tulemuseni viib.
Karen Kunnas
Jurist, KPMG Estonia AS
Powered by AkoComment 2.0! |
|
