Füüsilisest isikust ettevõtjaid vaevab pidevalt küsimus ettevõtluse kulude määramatusest. Kulud arvatakse tuludest enne maksustamist maha ning siin ei tahaks keegi eksida. Arvad maha midagi, mida poleks tohtinud, ja pärast pahandust rohkem kui krooni eest. Seepärast oleks ettevõtjale oluline teada, mida ja kui palju tohib kuludesse kanda.
Tulumaksuseaduse (TMS) § 32 igapäevane ellurakendamine tähendab seda, et kulude juures võib pea kõike vaidlustada, vaidlused saavad aga kahjuks lõpliku lahenduse alles riigikohtus. Nii suhtlemises maksuametite töötajatega kui ka ajakirjanduses avaldatud artiklites kogevad FIEd alatasa, et neid ja nende kulusid võrreldakse palgatöötajate eluga. Nood aga ei või oma tuludest ise midagi maha arvata.
Demokraatliku õigusriigi põhiprintsiipide hulka kuulub ka samades tingimustes tegutsevate isikute võrdne kohtlemine. Meie põhiseaduse § 12 algab lausega: “Kõik on seaduse ees võrdsed.” Seadustes ja määrustes, mis kohustavad tööandjaid tegema kulutusi palgaliste töö korraldamiseks, ei ole FIEsid eraldi ära märgitud. On aga loogiline, et palgatöötajatega samades tingimustes tegutsev, iseendale tööd andev FIE on õigustatud tegema oma ettevõtlustulu teenimisel maksuvabalt samasuguseid kulutusi nagu palgatöötajate tööandjad. Ei saa olla nii, et oma palgatöötajate heaks peab FIE kulutama maksuvabalt, üksi sama asja tehes ei tohi ta neidsamu kulusid ettevõtlustulust maha arvata.
Töötingimused
TMSi § 32 lõikes 2 on ettevõtluse kulude tekkimise võimaliku alusena nimetatud miskipärast ainult töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lõiget 1. Kuid selles seaduses on ka § 4 “Töökoht”, § 5 “Töövahend” ja § 11 “Tööolme”, mida tööandjad peavad täitma, sõltumata sellest, on nad füüsilised või juriidilised isikud.
Seadust täpsustava valitsuse määruse “Tegevusaladele esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” § 9 näiteks ütleb, et tööruumi päiksepoolsed aknad peavad olema valgust reguleeriva kattega. § 14 on jällegi kirjas, et kui töötingimused seda nõuavad, peab tööandja tagama töötajatele pesemisvõimaluse. Pesemisruumid peavad olema varustatud sooja ja külma veega. Kui töö on väga tolmune või määriv, füüsiliselt raske, peab töötajatel olema võimalik kasutada duððe. See paragrahv nõuab ka tualettruumide olemasolu, kus on võimalik käsi pesta ja kuivatada.
Kui töö on mürarikas, füüsiliselt raske ja/või seotud pideva sundasendiga, peab töötajatel olema võimalus kasutada puhkeruumi, kus peavad olema lauad ja seljatoega toolid. Tööandja peab tagama olmeruumide koristamise vähemalt kord päevas. Välitingimustes töötajatele peavad olema ette nähtud soojak ja riiete kuivatusruum. § 15 nõuab töökohas joogivee olemasolu. Töö-olmeruumide hulka kuuluvad ka ruumid töötajate einestamiseks.
Kui FIE töötab kodus, on osa kodust mõni aeg ööpäevast töökoht. Siia peaks lisama – koos kõige sellest tulenevaga. Aktiva.ee netileheküljel aga näiteks kirjutab maksuamet, et korteri üldpinnast saab ettevõtlusega seotud olla vaid see ruum, kus vahetult töötatakse, WC ja muud ruumid pole ettevõtlusega kuidagi seotud. Ei saa olla nii, et tööruumi rentivatel FIEdel on tualett ettevõtlusega seotud, kodus töötavate ettevõtjate jaoks on kempsus käimine aga puhtisiklik ettevõtmine! Ettevõtlustulu teenimiseks on kindlasti vaja ka korterisse ja korterist väljas käia, siis on aga ka osa esikust ettevõtlusega seotud jne.
Ka FIE töö võib olla nii määriv, mürarikas kui ka füüsiliselt raske. Firmades on puhkenurgad, ruumid, kus võetakse vastu külalisi ja peetakse äripartneritega nõu. Kodus töötav ettevõtja saab sellise vajaduse tekkides ilmselt kasutada elutoa diivaninurka. Kui on töökoht, peab olema ka tööolme.
Tööga seotud reisid
Kui tööandja saadab palgatöötaja töölähetusse, peab tööandja lähetatule maksma maksuvaba päevaraha, selle kasutamise kohta ei nõuta mingit aruannet ega kuludokumenti. Lähetuskulude hüvitamist reguleeriva valitsuse määruse § 12 ütleb, et tööandja võib päevaraha määra vähendada kuni 70%, kui lähetuskohas viibimise ajal tagatakse lähetatule tasuta toitlustamine või seda asendav toiduraha. Seega päevaraha eest eelkõige süüakse, pluss 30% pudi-padiks. (Palgatöötajad on ka avaliku teenistuse seaduse alusel töötavad inimesed, sh maksuameti töötajad.)
Kui FIE reisib ettevõtlustulu teenimise või ettevõtluse arendamise eesmärgil, peab tal olema õigus kanda vähemalt reisil söömisele kulutatud raha ettevõtluskuludesse. Ei saa olla nii, et mõned isikud võivad samades tingimustes maksuvabalt nosida, teised peavad seda tegema ainult maksustatud tulust. See ei ole võrdne kohtlemine.
Ettevõtjate võrdne kohtlemine peab olema tagatud, ilma et nad seda kohtu kaudu välja nõudma peaks. Väikeettevõtjale ei ole viisakas öelda, et mine aga kohtusse, kui tunned, et sulle liiga tehakse. Kui FIE hakkab kohut käima, jääb tema ettevõtlus selleks ajaks täiesti seisma. Kui paarikümnegi töötajaga firma kellegi maksuametisse saadab, teevad teised tööd edasi.
Ettevõtjate võrdne kohtlemine pole kuidagi seotud sellega, et palgatöötajad ei saa ise oma tuludest midagi maha arvata ja peavad kõik kulutused tegema maksustatud tulust. Ettevõtjat tuleb võrrelda teise samades tingimustes tegutseva ettevõtjaga, st FIEt firmaga, mitte palgatöötajaga. Too ei tee ju seda olulisimat: ei loo töökohti.
Powered by AkoComment 2.0! |
