|
Heido Vitsur: Enron ja Eesti kalatööstus |
|
|
|
|
neljapäev, 24 jaanuar 2002
Allikas:
Delfi
|
Samal ajal kui mõne nädalaga läks pankrotti Ameerika suuruselt seitsmes kompanii Enron, tuli pärast käibemaksuseaduse muudatuse jõustumist mõne nädalaga peatada tootmisliinid Eesti kalatööstusel. Mõlemal juhul oli keegi teinud midagi valesti, kuid nii ühel kui teisel juhul olid esimeses järjekorras kannatajaks tavalised töötajad.
Esimesel pilgul võib tunduda, et siin on tegemist täiesti meelevaldselt kokkupandud sündmustega, kuid kui asja üle rohkem mõelda, võib siin siiski leida hämmastavalt palju paralleele. Kui Enroni juhul oli tegemist mitu aastat kestnud raamatupidamisandmete moonutamise või võltsimistega ja kõige selle tähele panemata jätmisega Arthur Anderseni, maailma suuruselt viienda audiitorfirma poolt, siis Eesti kalatööstuse probleemid algasid sellest, et möödunud aasta suvel vastuvõetud käibemaksuseaduse muudatusega muutus alates selle aasta 1. jaanuarist ekspordi definitsioon. Kui varem loeti ekspordiks ka kaupade jõudmist vabatsooni, siis nüüd loetakse ekspordiks ainult seda, kui kaup ületab riigipiiri.
Kui majanduskeskkonna karmistumine ja riskide vähene hajutamine tingisid selle, et agressiivse raamatupidamise poolt kunstlikult tekitatud Enroni libajõukus kukkus aastavahetusel nagu kaardimaja äkitselt kokku ja koos selle rikkusega hajus ka firma aktsiatesse investeeritud töötajate pensionifondi raha, siis tõi ekspordi definitsiooni muutmine kaasa selle, et Eesti suuremad kalatööstused hakkasid jaanuaris saatma palgata puhkusele tuhandeid töötajaid, rääkima kümnetesse miljonitesse ulatuvatest kahjudest. Valitsus aga otsustas anda halvema ärahoidmiseks oma vastsele seaduseparandusele tagasikäigu.
Ãœhist ja erinevat on mõlemas loos niipalju, et ühelt poolt tuleb praaki ette kõikjal, teiselt poolt aga tundub, et reaktsioonid praagile saavad olla üpris erinevad. Kuigi Enroni lugu on üpris värske, on Enroni “loomingulise” raamatupidamise ja audiitorfirma lugu väga tõsiselt uurima hakatud ja on kindel, et süüdlased seal kohtust ei pääse. Midagi head ei ole oodata ka 86 000 inimest palgalehel pidaval Arthur Andersenil.
Mis aga Eestis pärast järjekordset prohmakat juhtuda võib, on raske ennustada. Nii näiteks on Eestis “loomingulist ja agressiivset” raamatupidamist harrastanud mitmedki firmad ja pangad ning selle tagajärjel ka pankrotti läinud. Kõik see on toimunud audiitorfirmade, maksuameti ja finantsjärelevalve terava pilgu all, kuid ma ei mäleta, et viimastest sellepärast midagi halba oleks arvatud. Ning juhtunu on tavaliselt ununenud, ilma et me oleks toimunus selgust saanud.
Udune on ka kalaekspordi hetkeseis. Kes võiks kindla peale vanduda, kummal poolel tänases vaidluses on õigus: kas neil, kes väidavad, et vabamajandustsoonid olid kalatööstusele vajalikud ainult maksupettuste toimepanemiseks, või neil, kes väidavad, et riik pani oma läbimõtlemata seadusemuutmisega kalatööstuse väljakannatamatult keerulisse olukorda.
Loetleda seda, mida me ei tea ja mis meil uduseks on jäänud, ei ole raske. Kuid läbipaistmatus on kogu probleemist siiski väiksem pool. Palju hullem on see, et me näime olevat sellise olukorraga leppinud ja laseme lahendamata probleemidel tasakesi unustuse hõlma vajada, ilma et me oleksime püüdnud selgusele jõuda, miks siis ikkagi viltu läks, kes viltulaskmises süüdi oli ja palju see kõik maksma läks.
Kuid just läbipaistvus, vastuse leidmine eeltoodud küsimustele, on ainukeseks võimaluseks taoliste juhtumite vähendamiseks ja parimaks garantiiks nendele tuhandetele töötajatele, kes selliste juhtumite läbi kõige enam kannatavad.
Erinev suhtumine toimunusse ongi kõige suurem erinevus meie ja Ameerika vahel.
Heido Vitsur, Raadio Vaba Euroopa
24. jaanuar 2002
Powered by AkoComment 2.0! |
