|
Uus lepinguseadus toob kaasa muudatusi ka audiitortegevuse seadusesse |
|
|
|
|
neljapäev, 25 oktoober 2001
Allikas:
PriceWaterhouseCoopers
|
Audiitortegevuse seaduse (RT I 1999, 24,360), edaspidi tekstis ATS, § 40 lg. 1 kehtiva redaktsiooni kohaselt vastutavad audiitor ja audiitorühing kutsetegevusega süüliselt kliendile või kolmandale isikule tekitatud kahju eest. See on eriseadusega sätestatud norm ja pooltel ei ole võimalust teisiti kokku leppida. Audiitor osutab aga ka muid lepingulisi teenuseid peale auditeerimise.Äsja ilmunud lepingute ja lepinguväliste kohustuste seadus (RT I 2001, 81, 487), edaspidi tekstis LLKS, mille jõustumine seisab rakendusseaduse taga, korrastab muuhulgas ka poolte vastutuse regulatsiooni lepinguliste suhete raames. Selle kohaselt, ehk siis üldisest lepinguvabaduse põhimõttest lähtuvalt, peaksid lepingupooled (antud juhul siis audiitor ja klient) saama ka oma vastutuse osas lepinguga ette näha kokkuleppelise regulatsiooni (näiteks vastutus üksnes raske hooletuse korral või vastutuse leevendamise võimalused). Lepinguvabaduse piiramine saab olla põhjendatud üksnes seaduses kohustuslikuna ettenähtud audiitorkontrolli puhul, kui eksisteerib kõrgendatud avalikkuse huvi vastava kontrolli tulemuse õigsuse suhtes.
Selliselt on probleemile lähenenud ka kavandatava LLKS-i rakendusseaduse (mis selle rakendusseaduse pealkirjaks tegelikult saab, on täna raske arvata) eelnõu autorid, tehes ettepaneku ATS-i § 40 lg. 1 muutmiseks. Pakutav muudatusteks on hetkel järgmine: “Kui seadusega on ette nähtud kohustuslik audiitorkontroll, vastutab audiitor või audiitorĂĽhing oma kutsetegevusest tuleneva kohustuse rikkumisega kliendile või kolmandale isikule sĂĽĂĽliselt tekitatud kahju eest. Kokkulepe audiitori vastutuse piiramise kohta on tĂĽhine.”
See saab ilmselt olema erinormi uus redaktsioon, mis annab võimaluse muudel juhtudel lähtuda üldisest lepinguvabaduse ehk dispositiivsuse printsiibist. Ehk siis muude audiitori poolt osutatavate lepinguliste teenuste puhul ATS-is sätestatav piirang või eriregulatsioon ei kehti ning klient ja audiitor võivad kokku leppida leebemas audiitori vastutuse regulatsioonis ja ka vastutust piirata.
Viidatud rakendusseaduse autorid teevad ettepaneku muuta ka ATS § 43, mille kohaselt põhineb audiitori-kliendi suhe kirjalikul lepingul. Muudatusettepaneku kohaselt võib edaspidi kliendileping olla ka suuline. Olen ettepaneku autoritega teoreetilistel kaalutlustel sama meelt – kliendilepingu kohustusliku kirjaliku vormi nõue ei tulene (peale kehtivas seaduses sätestatud nõude) kliendi, audiitori ega ka avalikust huvist.
Õige on, et vormivalik oleks poolte määrata, mis annab iseenesest olukorrast lähtuvalt ka suurema valikuvõimaluse (näiteks lepingu sõlmimine elektrooniliselt, faksi teel jms.). Iseasi on asja praktiline külg ja audiitorühingus väljakujunenud tava. Kindlasti on asjatute vaidluste ennetamise mõttes mõistlik mõned olulised asjad lisaks suulisele kokkuleppele ka muus vormis jäädvustada.
Urmas Arumäe
AB Landwell juhataja
Powered by AkoComment 2.0! |
