|
Kasvab vara õiglase väärtuse kasutamine |
|
|
|
|
esmaspäev, 10 september 2001
Allikas:
Äripäev
|
Rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite koostajad on uute standardite loomisel võtnud suuna kasutada varade ja kohustuste hindamisel senise soetusmaksumuse asemel turuväärtusel põhinevaid lähenemisi.
Eesmärgiks on seatud, et finantsaruanded peegeldaksid varade ja kohustuste ajaloolise väärtuse asemel nn õiglast väärtust (fair value). Õiglase väärtuse all mõeldakse summat, mille vastu vara vahetatakse sõltumatute osapoolte poolt tehtud vabatahtliku tehingu käigus. Rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite koostajad on jõudnud järeldusele, et raamatupidamisaruanded peaksid paremini kajastama firma tegelikku majandusolukorda ja et oleks aeg rakendada raamatupidamises finantsjuhtimises kasutusel olevaid töövõtteid, nagu näiteks varade väärtuse leidmine rahavoogude diskonteerimise abil.
1997. aasta märtsis moodustati Rahvusvahelise Raamatupidamise Standardite Komitee (IASB) poolt rahvusvaheline töögrupp, mille eesmärgiks oli õiglast väärtust puudutavate standardite väljatöötamine. Esimesed sellised standardid on juba kasutusel.
Varade väärtuse langust käsitlev IAS 36 jõustus 1. juulil 1999. IAS 36 nõuab, et kui on tekkinud märk võimalikust varade väärtuse langemisest, siis peab firma hindama oma varad (v.a varud ja enamik finantsvarasid) rahavoo põhiselt ja kui rahavoo põhiselt hinnatud varade väärtus on väiksem bilansilisest jääkväärtusest, siis on vaja varad alla hinnata. Vara väärtuseks on IAS 36 järgi kas vara poolt genereeritava rahavoo diskonteeritud väärtus või selle vara netorealiseerimismaksumus sõltuvalt sellest, kumb on kõrgem.
IAS 39, mis jõustus 1. jaanuaril 2001. a, on suunatud finantsinstrumentide kajastamisele ja hindamisele. IAS 39 nõuab kõigi finantsvarade ja -kohustuste kajastamist bilansis. Eristatakse kauplemise eesmärgil omandatud finantsvarasid ja -kohustusi, mille väärtust tuleb kajastada õiglase väärtuse alusel. Kui õiglast väärtust pole võimalik leida ja rahavood ei ole usaldusväärsed, siis võib kajastada soetusmaksumuses. Fikseeritud tähtajaga finantsinstrumentide (eelkõige laenud ja võlakirjad) väärtuse leidmisel ei tohi IAS 39 järgi kasutada lineaarset diskonto/preemia amortiseerimist. Selle asemel on vaja rahavoogude diskonteerimise teel leida efektiivne intressimäär ning amortiseerida selle alusel.
Olukord, kus osa varasid saab hinnata õiglase väärtuse alusel ja teisi soetusmaksumuse alusel, võimaldab kriitikute väitel firmadel manipuleerida oma finantstulemustega. Probleemi lahendamiseks on raamatupidamisstandardite loojad välja pakkunud õiglase väärtuse kasutamist kõigi finantsvarade ja -kohustuste kajastamisel.
Ettepanek õiglase väärtuse kasutamiseks kõigi finantsvarade ja -kohustuste hindamisel on põhjustanud eelkõige Lääne-Euroopa pankade aktiivset vastuseisu. Õiglase väärtuse kasutamisel peaksid pangad intressimäära muutudes ümber vaatama nii antud laenude kui ka võetud kohustuste väärtused ja vastavad muutused kajastama perioodi kasumiaruandes.
Taani rakendas suhteliselt sarnast lähenemist oma pankades, mille tulemuseks oli pankade kapitali suhtarvude volatiilsuse järsk suurenemine. Pankurid väidavad, et õiglase väärtuse kasutamine suurendaks kasumi volatiilsust, mis tähendaks investoritele suuremat riski ja seega pankadele kõrgemat kapitali hinda. Samas on selle väite vastu võimalik öelda, et volatiilsus eksisteerib tegelikult ning see tuleks avalikustada.
Tõsisem vastuväide õiglase väärtuse kasutamisele on aga raskused teatud varade turuväärtuse leidmisel. See kehtib näiteks järelturul mittekaubeldavate väärtpaberite ja laenude kohta, samuti on keeruline määrata väikeettevõtetele antud laenude väärtust. See probleem kerkib eriti teravalt üles riikides, kus finantsturud on vähem arenenud ja paljudel finantsvaradel ja -kohustustel puudub üldse arvestatav turg. Selliseks riigiks on ka Eesti.
Eelpool mainitud standardid ei ole Eestis hetkel veel kohustuslikud, kui ettevõte ei koosta IAS aruandeid, kuid eurotsooni riikide ettevõtete aruanded peavad olema kooskõlas IASB standarditega aastaks 2005. Võttes arvesse Eesti soovi liituda võimalikult kiirelt Euroopa Liiduga ning euroga, peavad firmad olema valmis ka oma raamatupidamise viimisega n-ö euronõuetele vastavaks.
Kaur Andersson
ASi KMPG Estonia analĂĽĂĽtik
Powered by AkoComment 2.0! |
