Võrreldes viiekümnendate ja kuuekümnendate aastatega on 21. sajandi alguseks ettevõtete positsioon ühiskonnas tundmatuseni muutunud. Tänapäeval ei oodata ettevõtetelt mitte ainult keskkonnasõbralikku tegevust, vaid ka selle demonstreerimist avalikkusele.Milleks on vaja keskkonnariskide avalikustamist?
Erinevate huvigruppide (kohalikud elanikud ja võimud, töötajad, pangad, kliendid) tegevus on viinud ettevõtted niikaugele, et finantsaruannetes on hakatud avaldama ka nn mittefinantsinformatsiooni (non financial information). Lisaks sellele on mõned maad (nt Taani, Holland, Norra) pidanud vajalikuks mõnes tööstusharus keskkonnaaruanded kohustuslikuks muuta. Alates 1. jaanuarist 2001 jõustub Eestis “Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seadus”, mis kohustab kõrgendatud keskkonnariskiga ettevõtteid looma keskkonnajuhtimissüsteemi ja laskma seda auditeerida. Siit on juba väga väike samm keskkonnaaruannete koostamiseni ja avalikustamiseni analoogselt finantsaruannetega.
Avalikustamise üldised põhimõtted ja aruannete sisu
Kuigi keskkonnaaruannete esitamine on paljude ettevõtete jaoks uus, on üheksakümnendatel aastatel loodud maailmas mitmeid standardeid. Standardite mitmekesisus ja domineeriva standardi puudumine on viinud selleni, et ettevõtete keskkonnaaruanded ei ole tihti omavahel võrreldavad. Seetõttu on suuremad standardiloojad koondunud GRI (Global Reporting Initiative) töörühma (ühendades endas selliseid organisatsioone nagu Coalition for Environmentally Responsible Economies, the United Nations Environmental Programme, the World Business Council for Sustainable Development ja UK Association of Certified Accountants) ja asunud välja töötama ühtseid keskkonnaaruannete vorme ja keskkonnanäitajaid. GRI esimeseks suureks tööks oli erinevate standardite ja parimate äripraktikate läbitöötamine, mille tulemusena valmis 1999. a. märtsiks Sustainability Reporting Guidelines nimelise standardi kavand. Esialgu rakendatakse standardit ainult pilootporgrammides (nt British Airways, General Motors, NEC) ja kui need osutuvad edukateks, siis võib varsti oodata keskkonnaaruannete laialdast levikut kogu maailmas.
Tuginedes KPMG poolt 1999. a. läbi viidud maailma TOP 250 ettevõtte keskkonnaruannete analüüsile võib väita, et keskkonnaaruanded koosnevad üldjuhul 4 osast:
Ettevõtte üldine keskkonnapoliitika kirjeldus. Kirjeldatakse töötajate osalust keskkonnapoliitikas, loodusvarade säästmist, seaduste järgimist, vee, maa ja õhu saastamist, tervishoidu ja keskkonnaohutust, säästvat arengut ja kohaliku kogukonna probleeme.
Keskkonnajuhtimissüsteem ja selle auditeerimine. Kirjeldatakse, milline on ettevõte keskkonnajuhtimissüsteemi (üldjuhul ISO 14001 või EMAS) või millised on plaanid keskkonnajuhtimissüsteemi juurutamiseks. Mõningatel juhtudel kirjeldatakse ka auditi tulemuste üksikuid detaile.
Kvantitatiivsed näitajad. Tavaliselt tuuakse ära saasteemissioonid õhku, tekitatud jäätmete kogused, saastehüvitised, keskkonnakulud, juhtunud õnnetuste arv ja tööstusharu spetsiifilised keskkonda puudutavad näitajad.
Plaanid ja eesmärgid. Kirjeldatakse ettevõtte tulevikuplaane ja analüüsitakse minevikus seatud eesmärkide täitmist. Nende põhjal võivad lugejad hinnata ettevõtte tahet ja pühendumust keskkonda säästa.
Keskkonnaaruannete auditeerimine
Keskkonnaaruannete auditeerimine on enamikus riikides vabatahtlik ja seetõttu vähelevinud. Peamiseks auditeerimise põhjuseks on enamasti aruannete usaldusväärsuse tõstmine, huvigruppide ja konkurentsisurve. Seetõttu lasevad just keskkonnaohtlikel tegevusaladel (keemia-, nafta- ja gaasitööstus) opereerivad ettevõtted kõige rohkem oma aruandeid auditeerida.
Analoogselt keskkonnaaruannete koostamise standarditele puuduvad käesoleval ajal ka ühtsed keskkonnaaruannete auditeerimisstandardid. Standardite puudumist näitavad ilmekalt järeldusotsused, kus audiitorid püüavad endale jätta võimalikult väikest vastutust. Seetõttu peavad aruannete lugejad ise otsustama aruannetes avaldatu asjakohasuse ja väärtuse üle. Likvideerimaks tekkinud puudujääke on suured finantsarvestuse organisatsioonid nagu International Federation of Accountants (IFAC) ja Fédération des Experts Comptables Europeéns (FEE) andnud välja soovitusi auditi tegemiseks. Soovitustes on keskendutud keskkonna traditsiooniliste auditimetodoloogiate ühendamisele keskonnaekspertiisiga. Eelpool mainitud GRI töögrupp on oma standardis olnud konkreetsem ja sätestanud miinimumnõuded keskkonnaaruannete kohta antavale sõltumatule auditiraportile. Raportis peavad olema:
sooritatud protseduuride, sõltumatu audiitori ja ekspertide kvalifikatsiooni kirjeldus
professionaalsed standardid, millest audiitor on tööd tehes lähtunud
GRI standardi järgimise ulatus.
Keskkonnaaruannete auditeerimise tava on riigiti suhteliselt erinev (vt joonis 1). Suurbritannia auditeeritud aruannete suurt arvu võib seletada küllalt suure arvu riigile kuulunud ettevõtete privatiseerimisega viimastel aastatel.
Joonis 1. Erinevate riikide TOP 100 ettevõtete keskkonnaaruanded 1998 aasta seisuga
Allikas: KPMG International Environment Network
Kuna puuduvad ühtsed standardid, siis valitakse keskkonnaaudiitoriks tavaliselt audiitor- või konsultatsioonifirma, kelle reputatsioon ja usaldusväärsus on tunnustatud üle maailma (vt joonis 2). Heast finantsaudiitorist, kes tunneb hästi traditsioonilisi auditistandardeid ja juhtimissüsteeme, alati siiski ei piisa ja seetõttu on tavaline, et keskkonnaaruannete auditeerimiseks kaasatakse lisaks tehnilisi eksperte. Seetõttu allkirjastavad auditi järeldusotsuse nii finantsaudiitor kui ka tehniline ekspert.
On rõõm tõdeda, et ka Eesti ettevõtted hakkavad üha enam tähelepanu pöörama oma tegevusega seotud keskkonnaaspektide avalikustamisele. Näiteks võib iga huviline leida Internetist Eesti Energia 1999. aasta keskkonnakaitse aruande. Tõenäoliselt sunnivad rahvusvahelistumine, üha teravnev konkurents ja huvigruppide surve järjest enam Eestis tegutsevaid ettevõtteid lisaks oma finantsaruannetele avalikustama ka oma keskkonnaaruandeid. Sellega annavad ettevõtted avalikkusele selge signaali, et nad püüavad oma tegevust korraldada keskkonnasäästlikult ja mõtlevad ka homsele päevale.
Joonis 2. Ajakirja Fortune koostatud maailma TOP 250 ettevõtte auditeeritud keskkonnaaruanded 1998.
Allikas: KPMG International Environment Network
