Ehkki juba mitu aastat ei pea kuluarvetel olema müüja templit ega allkirja, nõuavad paljud raamatupidajad seda endiselt.
Müüja allkirja ei nõua ükski seadus alates 2000. aastast. Alates 1. jaanuarist 2003 nõuab raamatupidamise seadus kõigile ostuarvetele hoopis ostja enda allkirja. Tempel ehk pitsat pole Eesti Vabariigis olnud mingi näitaja alates 1994. aastast, kinnitab ettevõtluskonsultant Olavi Kärsna.
IMG vanemjurist Ranno Tingas ütleb, et raamatupidamise seadus ei nõua mitte müüja allkirja kuludokumendil, vaid ostja esindaja oma, millega raamatupidamises esinev isik kinnitab tehingu toimumist. Pitseri nõudmine arvel ei tulene õigusaktidest ega ole kuidagi põhjendatud. Kuigi ümberkaudu on riike, kus pitser või lausa maksuhalduri väljastatud nummerdatud arved on nõutud, siis õnneks Eestis pole selliseid formaalseid nõudeid, lausub Tingas.
Paljudel arvetel, näiteks bensiinitðekil, ei ole peal saaja-maksja andmeid. Raamatupidamise jaoks on arvestatav ka selline tðekk, kuhu on ostja nimi ja aadress käsitsi peale kirjutatud. Sellise käitumise on õigeks tunnistanud ka riigikohus oma lahendis, öeldes, et ostja nime või aadressi hilisem lisamine müügitðekile ei ole keelatud, kuid parandada ei tohi arvnäitajaid, selgitab Tingas.
“Sellise automaattankla tðeki puhul on täiesti loomulik, et ostja kirjutab oma nime ja käibemaksukohustuslase numbri ise,” kinnitab Tingas. See kohustus tuleneb lihtsustatud arve korral käibemaksuseaduse § 37 lg 9.
E-arved on samamoodi ilma saatja allkirja ja pitserita. See allkirja nõudmine kaotatigi käibemaksuseadusest selleks, et saaks arveid elektrooniliselt saata, selgitab Kärsna.
Omaette probleem aga on siis, kuid kuludokumendil kajastuv tehing pole ettevõtlusega seotud või töötajal pole pädevust kulutust teha. “Ehkki lihtsam võib tõesti olla otsida arvelt pitsereid, allkirju ja muid rekvisiite kui hinnata arve sisu, siis suuremad maksuriskid tulenevad enamasti tehingu sisust, mitte vormist,” märgib Tingas.
Kärsna sõnul peaks raamatupidamine lähtuma siiski raamatupidamise seadusest ja seaduse seisukohast on kõigile arvetele samad nõuded. “Kui müüjal ei peagi templit olema, siis on ostjal äärmiselt tobe seda nõuda,” sõnab ta.
Käibemaksuseadus määrab kindlaks arve peal nõutavad andmed ja rekvisiidid
Arve võib väljastada paberil või kauba soetaja või teenuse saaja nõusolekul elektrooniliselt.
Arvele tuleb märkida:
arve järjekorranumber ja väljastamise kuupäev;
maksukohustuslase nimi, aadress, maksukohustuslasena registreerimise number;
kauba soetaja või teenuse saaja nimi ja aadress;
kauba soetaja või teenuse saaja maksukohustuslasena registreerimise number, kui tal on maksukohustus kauba soetamisel või teenuse saamisel;
kauba või teenuse nimetus või kirjeldus;
kauba kogus või teenuse maht;
kauba väljastamise või teenuse osutamise kuupäev ja/või sellest varasem kauba või teenuse eest osalise või täieliku makse laekumise kuupäev, kui see on kindlaksmääratav ja erinev arve väljastamise kuupäevast;
kauba või teenuse hind ilma käibemaksuta ning allahindlus, kui see pole hinna sisse arvatud;
maksustatav summa käibemaksumäärade kaupa koos kohaldatavate käibemaksumääradega või maksuvaba käibe summa;
tasumisele kuuluv käibemaksusumma, välja arvatud seaduses sätestatud juhtudel. Käibemaksusumma märgitakse kroonides.
Bensiinitðekk on lihtsustatud arve
Lihtsustatud arve võib väljastada, kui arvel olev summa ei ületa 1000 krooni ilma käibemaksuta, järgmistel juhtudel:
reisijateveo teenuse osutamisel;
parkimisautomaadi, automaattankla ja muude samalaadsete aparaatide väljatrükitava arve korral.
Lihtsustatud arvele märgitakse vähemalt järgmised andmed:
arve väljastamise kuupäev;
maksukohustuslase nimi, maksukohustuslasena registreerimise number;
kauba või teenuse nimetus või kirjeldus;
maksustatav summa;
tasumisele kuuluv käibemaksusumma.
Maksukohustuslane, kellele väljastatakse taoline arve, on kohustatud sellele märkima oma nime ja maksukohustuslasena registreerimise numbri.
Allikas: käibemaksuseaduse § 37.
