Tootlikkuse tõstmiseks on esmalt vaja tootlikkuse taset mõõta, sest ilma mõõtmiseta ei ole võimalik tootlikkust hinnata ja analüüsida ning prognoosida ja planeerida.
Tootlikkuse mõõtmine põhineb üldjuhul lihtsal baasvalemil: tootlikkus = väljundid/sisendid = toodang (teenused)/kulud.
Väljundid võivad olla rahalised (realiseerimise netokäive, lisandväärtus jm) või naturaalsed (tk, kg, tonni jm). Kulusid võib samuti väljendada rahaliselt või naturaalselt (kg, m², kWh jm), aga ka töömahulistes ühikutes (inimeste arv, töötundide arv jm). Seega, olenevalt väljunditest ja sisenditest saab konstrueerida mitmesuguseid tootlikkuse näitajaid: osatootlikkus, kuluderühma tootlikkus ja üldtootlikkus.
Ettevõtte raamatupidamise või statistikaametile saadetava EKOMARi aruandevormi andmetel on mainitud tootlikkusnäitajaid suhteliselt lihtne arvutada. Kuid tuleb silmas pidada, et igal näitajal on omad plussid ja miinused, mis tulenevad näitaja olemusest, väljundi ja sisendi struktuurist, mõõtühikutest (hindade mõju!), seostatavusest teiste majandusnäitajatega (näiteks kasumiga) ja tootlikkuse teguritega jne. Seepärast on soovitav mitte piirduda ainult ühe tootlikkuse näitajaga, vaid luua teatav näitajate süsteem. Siis on ka tootlikkuste alusel tehtavad analüüsid, hinnangud, järeldused ja juhtimisotsused põhjendatumad.
Ei tohiks unustada ka mõõtmise kui protsessi kriteeriume, nagu täpsus, kontrollitavus, kiirus, töökindlus, süsteemsus, tundlikkus, diferentseeritus, juhitavus, majanduslikkus jm. See tähendab, et tootlikkuse mõõtmissüsteemi loomine võib olla küllaltki komplitseeritud. Eriti keeruline on tootlikkuse mõõtmine ettevõtte funktsionaalsetes osakondades, nn valgekraede juures. Siin ei pruugi alati rakenduda tootlikkuse baasvalem, kuna väljundeid ja sisendeid on keerukas määratleda ja tuleb püüda kasutada tootlikkuse nn surrogaat- ehk kaudseid näitajaid (näiteks seisakute osakaal, uute toodete osakaal, saavutatud turuosa suurus jm).
Väljaarendamisel on info ja mittemateriaalse vara tootlikkuse mõõtmise ning nn igakülgse ehk kõikehaarava tootlikkuse arvutamise valem.
Tootlikkusel on kolm olulist näitajat
Osatootlikkus – väljund jagatud ühe sisendiga. Näiteks tööviljakus kui netokäibe ja töötajate arvu suhe. Analoogselt saame tunnitootlikkuse, palgatootlikkuse, materjalitootlikkuse, energiatootlikkuse, tootmispinna tootlikkuse jne.
Kuluderühma tootlikkus – väljund jagatud vähemalt kahe erineva kulu summaga. Näiteks netokäibe suhe palgakulu ja põhivara kulumi summasse.
Kogu- ehk üldtootlikkus – väljund jagatud kõikide kulude summaga.
Ettevõttesisesed mõõtmisahelad
töökoht, jaoskond, tsehh;
töötaja, töörühm (grupp), osakond (talitus);
tehnoloogia, toode, tooterühm.
Mõõtmissüsteemi käivitamise eel täpsusta
miks on vaja mõõta (mis on eesmärk ja ülesanded);
mida tuleb mõõta (näitajad, tegevused, protsessid jm);
kuidas tuleb mõõta (meetodid ja tehnika);
kus tuleb mõõta (ruumilis-objektiline diferentseeritus);
millal tuleb mõõta (ajaline diferentseeritus);
kes mõõdab (subjektiline diferentseeritus).
Tootlikkuse mõõtmisega kaasnevad probleemid
tootlikkuse mõõtmise eesmärgi ja tarbijarühma hägusus;
tootlikkuse näitajate lugeja ja nimetaja valik, nende võrreldavuse tagamine ajas ja ruumis;
domineerib ainult üks tootlikkuse näitaja, puudub süsteem;
tähelepanu kontsentreeritakse töö tootlikkusele, jättes tagaplaanile või mõõtmata teised olulised tootlikkuse näitajad;
sageli kasutatakse ainult tootlikkuse rahalisi näitajaid, mida aga mõjutavad hinnad;
tootlikkuse näitajate moodustamise ja ettevõtte raamatupidamissüsteemi (sh kuluarvestuse) seostamine;
tootlikkuse mõõtmissüsteemi evitamise motiveerimine, töötajate võimaliku vastuseisu ületamine;
tootlikkuse mõõtmissüsteemi evitamise organisatsioonilise mehhanismi loomine ja funktsioneerimine;
mõõtmissüsteemi juhitavuse täpsuse, paindlikkuse, kontrollitavuse, majanduslikkuse jt kriteeriumide arvestamine.
Allikas: Eedo Kalle
Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud
Powered by AkoComment 2.0! |
